© 2007 Koit Pikaro
Artikkel

Koit Pikaro

30.08.15 21:11

EPL 11.08.2007. a

Eesti kriminaalpolitsei lähiajaloo võiks jagada kahte perioodi: enne ja pärast Koitu. Seda mitte ainult Koidu enda kui kriminaalpolitsei lähiajalugu kujundanud inimese järgi, vaid tema aega ümbritsenud inimeste ja tegemiste järgi. Kui räägid tänapäeval mõne selle aja krimkamehega ja vestlus puudutab kriminaalpolitsei sündmusi, siis küsid ikka, kas see oli enne või pärast Koitu. Millegipärast kaldun arvama, et ka vastaspoole esindajad ehk kurjakad (nagu neid Koidule meeldib nimetada) võivad ennastki ja oma tegusid jagada selle järgi, kas enne või pärast Koitu.Nii tekivadki legendid, kui üks põlvkond annab teisele edasi mälestusi, vahel ehk isegi ilustab neid midagi enda poolt lisades. Aga kui juba tekivad legendid, siis eks neil ole ka tõepõhja all. Kindlasti vajas selline hull aeg, nagu seda oli üheksakümnendate algus, just selliseid legende ja tegijaid nagu Koit.

Koit on olnud nii mulle kui ka paljudele mu eakaaslastele politseitöö algusaastatel juhiks ja õpetajaks. Ta tõi paljusid minusuguseid maa peale ja seletas ära, mis on must ja mis on valge. Võib-olla jäi halle toone väheks, kuid jällegi – selline oli ajastu! Tähtsaim oli vahest see, et Koit õpetas raskusi trotsima, rasket jälitustööd järama ja – mis kõige tähtsam – kuritegusid avastama. Raskeks tegi selle asjaolu, et töötada tuli Koiduga, kes tihtipeale ei teinud vahet ei ööl, päeval ega nädalavahetusel. Peaasi, et eesmärgini jõuad ja avastatud kuritööst rahuldust ammutad. Selgus ka tõsiasi, et pole olemas lahendamatuid kuritegusid, on laiskust ja käegalöömist. Kurjakad ei ava oma südant, kui sa sinna südamesse ise sisse ei vaata, ja ühtegi jälge sa ei leia, kui neid ise ei otsi. Need raskused lõid oskused.

Nüüd pole Koit enam politseis, vaid jalutab märkamatult meie hulgas ja elab hariliku linnakodaniku elu nagu kõik teised. Noored kriminaalpolitseinikud räägivad temast legende, vanemad kripokad lisavad neisse vürtsi ja meeleolukaid kilde. Ka mina ei ole sind, Koit, kaua näinud, kuid kui sa mulle meelde tuled, siis ilmub mu näole alati heatahtlik naeratus. Seetõttu on mul siiralt suur rõõm õnnitleda sind sinu kuuekümnendal sünnipäeval (kuna sulle sünnipäevaõnnitlused ei meeldi, siis palun ette tuhat vabandust) ja soovida sulle jõudu, õnne ja kõige tähtsam – tervist. Ma arvan, et minuga ühinevad paljud need meie hulgast, keda sa mäletad. Keegi meist ei kahetse, et oma elu parimad aastad veetsime sinuga ja sinu kõrval. Annaks Jumal tänastele kriminaalpolitseinikele selliseid õpetajaid!

Andres Anvelt